Harilik härghein tähistab Loodusloovusfestivali sündmusi
Harilik härghein on sama kirev kui festivali mitmekesine programm, mistõttu festivali põhisündmused on tähistatud härgheina motiiviga.
Härgheinad kuuluvad soomukaliste (Orobanchaceae) sugukonda. Härgheinte perekonnas on umbes 40 liiki, millest kuus kasvavad ka Eestis. Kõige tuntum ja silmatorkavam on harilik härghein (Melampyrum nemorosum L.). Hariliku härgheina kõrglehed on violetsed ning õied oranžikaskollased, leidub ka valgete kõrglehtedega taimi. Lilla ja kollase kontrasti tõttu kutsutakse harilikku härgheina Põhja-Eestis kuupäevalilleks, Rootsis natt-och-dag (öö ja päev), rahvapäraseid nimetusi on tal veelgi: kuupäevarohi, jaanilill, kuuvalged, puupealilled.
Harilik härghein on üheaastane taim, kasvab 10–50 cm kõrguseks, õitseb juunist septembrini. Harilik härghein kasvab puisniitudel, niiskematel niitudel ja hõredates metsades. Mõnikord arvatakse, et härgheina õied on lillad. Tegelikult on härgheina õied kollased, lillad on kõrglehed. Kõrglehed on lehed, mis asuvad varre tipul õisiku sees. Seega jäävad härgheina õied lihtsalt veidi kõrglehtede varju. Kõrglehtede ülesanne on sama, mis kroonlehtedel: muuta taim ilusamaks, et ta paistaks tolmeldajatele juba kaugelt silma.
Paiguti esineb Eestis poola härgheina (Melampyrum polonicum (Beauv. Soó), kes erineb harilikust härgheinast karvadeta lehetuppede poolest, muus osas on kaks liiki omavahel väga sarnased. Harilikku ja poola härgheina tänapäeval eri liikidena sageli ei eristata. Eesti metsades on tavalised ka palu-härghein (Melampyrum pratense L.) ja mets-härghein (Melampyrum sylvaticum L.).
Härgheinad on sarnaselt oma sugulaste silmarohtude, robirohtude ja kamarastega poolparasiitse eluviisiga taimed, kes kinnituvad oma juurtega teistele niidutaimedele ning kasutavad siis nende valmistatud toitu. Poolparasiit on taim, kes osa toitainetest toodab ise, osa saab teistelt taimedelt. See võimaldabki neil uhkeldada violetsete kõrglehtedega, mille klorofüllisisaldus on väike. Härgheina peremeestaimedeks on tavaliselt puud ja põõsad, kellele ei valmista väikeste rohttaimede toitmine arvatavasti suuremaid probleeme. Härgheina õisi tolmeldavad kimalased.
Härgheina vili on pikliku kujuga teravatipuline sile, paksenenud õmbluste servadega kupar, mis avaneb kahest küljest. Härgheina seemneid söövad linnud, näiteks laanepüüd ja tedred. Aga sipelgad hammustavad sageli läbi härgheina õieputked, et nektarit kätte saada. Härgheinte mustadel seemnetel on väike õlirikas lise, mis ahvatleb sipelgaid neid oma pesasse viima. Seeme ise sipelgaid ei huvita ning see jääb murelaste poolt kobedaks tehtud mulda järgmist aastat ootama. Nii selle iseärasuse kui ka juureparasitismi tõttu on härgheinad ühed vähestest üheaastastest niidutaimedest, kes suudavad tihkel kamaral püsikutega võistelda.
Otsi üles härghein ja tule Loodusloovusfestivali sündmustele. Uuri festivali programmi!
Lisateave:
Ellujäämise Kunstide Loodusloovusfestival
loodusfestival@ut.ee
loodusfestival.ee
